Alustuseks väike
flashback 2015. aasta novembrisse, kus sain "Hea Eeskuju" finalistiks. (
Loe täpsemalt).
Selle auga kaasnes kaks toredat üritust, mis toimusid selle aasta jaanuaris. Esiteks käisime Riigikogus külas. Eiki Nestor kutsus meid ringkäigule ja lõunale, et korvata oma eemalviibimist tunnustusürituse ajal.
Alustasime väikese tuuriga, ja ometi ei saanud ju jätta ronimata Pika Hermanni torni.
Tornist avanes meile imeline vaade Tallinna vanalinnale. (Ja uuemale osale, aga seda polnud nii ilus vaadata ;) )
Päike paistis läbi pilvede ning tekitas väga kurjakuulutava kuma.
Õnneks midagi kurja ei juhtunud, kõik läks suurepäraselt :) .
Ja kas on siis võimalik läbi saada ilma grupipildita?
Lõunasöögilauas kulus meil kõige rohkem aega.
Mõnus jutuajamine, tore seltskond ja
imeline toit.
(Söök on minu postitustes vist läbiv teema)
"Vabaerakond... vaba millest?
Noh, hetkel kohustustest."
Sellised ja paljud teisedki naljad käisid kogu einestamise vältel läbi. Nestor viskas korralikult kildu, saime kuulda ka natuke "Riigikogu
gossip'it".
Mulle tundub, et inimesed jäävad kogu elu vältel teismelisteks, lihtsalt vanemana tuleb selle varjamine neil paremini välja.
Ja lõpetuseks tegime ka Eiki Nestoriga koos grupipilti.
12 eeskujulikku Eesti noort ja Riigikogu esimees.
Nädal peale Riigikogu külastamist käisime Rootsi kruiisil.
Olen alati pidanud tõdema, et mis algab halvasti, see lõppeb hästi (ja ka vastupidi).
Minu Rootsi kruiis algas sellega, et sõitsin Tallinnasse ja liikusin sadama poole, hüpates vahepeal valuutavahetusest läbi. Kõik läks hästi, kuni olin vanalinnas. Aia tänaval tegin valepöörde, sest ma ilmselgelt ei oska kaarti lugeda, ning sattusin Viru keskuse juurde. Mingil põhjusel suudan ma Vanalinnas enam-vähem hästi orienteeruda, aga Viru keskuse juures olin ma täiesti eksinud. Lõpuks suutsin 9% aku, ja suure segadusega, telefoniteel saadud juhiseid järgides bussi peale minna ja jõudsin üsna napilt laevale.
Laevale jõudes läksin kohe oma kajutisse ja leidsin eest kaks imetoredat kajutikaaslast. Alustasime kohe tutvustusringiga: Kes? Kust? Millega tegeled?
Sattusin kahe noortevolikogu esinaise seltskonda, tundsin kohe, et olen õiges kohas ;).
Tegime tiiru laeval, tutvusime kauplustega, otsisime üles söögi- ja peokohad ja siis oli aeg koguneda koverentsiruumi. Tegime mõnda aega ka midagi produktiivset: sõime (Ei, tegelikult me tegime reaalselt produktiivseid asju ka). Ja siis saime omavahel rohkem tuttavaks, ajasime juttu, sõime.
Veel hiljem õhtul läksime vaatama, mis meelelahutusprogramm meile pakub. Robbie Williams'i ja Hirmo Faktori saatel saime tantsupõrandal päris korralikult trenni teha. Ja nagu igale peole kohane, ei tulnud puudust ka kahtlastest purjus kuttidest, kes vähemal või rohkemal määral meid ahistasid. (Note: meie 15'ses grupis oli vaid kaks meesterahvast)
Lõpuks hakkas mul pea valutama valjust muusikast ja ma tahtsin vaiksemasse kohta liikuda. Läksime kajutikaaslastega karaokebaari. Kohe sisse astudes kuulsime ühte USA'st pärit kutti laulmas "I believe I can fly". See esitus oli nii ilus, et pisar kippus silma. Me olime väga segaduses, karaokebaaris ei laulda tavaliselt nii, midagi on väga valesti. Kohe järgmisena astus lavale Eesti kutt, kes laulis Padari "Lootusetust", selline tunne, nagu Tannu ise oleks seal olnud - võimas esitus lihtsalt. Õnneks kolmas esinemine tõi tüüpilise karaokebaari tunde tagasi. Mõtlesime isegi laulma minna, aga aeg sai läbi ja me ei jõudnud.
Hommikul puhvetis istudes avanes imeline vaade Rootsile ja päikesetõusule. Hommik oli rahulik, kõik sättisid vaikselt. Maabumist oodates istusime väljas ja meie lähedal oli pere väikse lapsega, nii 8 aastane ma pakuks, tol lapsel oli kaks õhupallimõõka, punane ja valge, ta poseeris nende mõõkadega kui vanemad pilte tegid ja nii armas oli vaadata, kuidas laps piraati mängis.
Siis saime lõpuks pardalt maha ja pärast jalutuskäiku, mis tundus mitu kilomeetrit pikk, lahkusime sadamast, hüppasime metroorongile ja sõitsime kesklinna. Kesklinnas lagunesime gruppidesse ja läksime igaüks linna uudistama.
Natuke sai poode külastatud ja natuke lihtsalt vanalinnas rännatud ja pilte klõpsatud.
Rootsi lipp, taustal Rootsi.
Muidugi tuul ei tahtnud minuga koostööd teha ja lõpetas puhumise kohe, kui ma kaamera välja võtsin.
Veidi Rootsi sakraalarhitektuuri - Riddarholmskyrkan (Riddarholmi kirik).
Ja veidi Rootsi profaanarhitektuuri.
Hea Eeskuju Laura & Co.
Isehakanud loodusfotograafid.
Ja minu katsed teha täiuslik linnuportree.
Veel profaanarhitektuuri (Arhitektuur on mulle hingelähedane, kui see veel ilmselge polnud ;) )
SEK.
(5+ kui pihta saad)
Kui linnas oli juba piisavalt seigeldud, suutsime leida ühe muuseumi. Tegemist oli mingi maailmamuuseumiga, kus hetkel oli väljas mingi Hiina Dünastia kunst. Seda muuseumit ma hiljem
Google'st ei leidnud,
Google maps'iga täpselt asukohta minnes ei tundnud see asukohta ära...
Kogu muuseum oli maa all (õigemini künka sees) ja nägi väga müstiline välja.
Välguga pilte teha ei lubatud ja üsna pime oli, niiet pildid pole just parima kvaliteediga, aga midagi kaamerasilm ikka suutis tabada.
"Armastus"
"Hey kids...."
"Looking for a fuck to give"
Siin hakkas mu kaamera lollitama, viskas välgu peale ja üsna ruttu sai patarei ka tühjaks, niiet siit edasi pilte mul pole.
Seejärel hüppasime läbi ka muuseumist Moderna. Natuke kiireks jäi see külastus, oleksin hea meelega pikemalt seal ringi vaadanud, aga teised tahtsid lahkuda ja kõht oli juba üsna tühi.
Läksime tagasi kesklinna ja leidsime Burger King'i. Enamusele tundus järjekord liiga pikk, see järjekord oli veidi lühem kui tavalisel tööpäeval Tartu kesklinna McDonaldsis. Kes läks toidupoodi, kes jäi söömata - lõpuks jäi meid kaks Burger King'i.
Aga umbes veerand tunni pärast istus meie lauda, kuna kõik lauad olid kinni, üks väga huvitav mees. Ta ise ütles, et kunagi meenutame seda päeva, kui kohtusime "Selle hullu Kreeka-Rootsi kutiga Burger Kingist". Selline nimi siis sellepärast, et ta oli sündinud Kanadas, elanud Kreekas ja umbes 10 aastat tagasi kolis Rootsi. Nüüd ta enam sealt lahkuda ei taha, kuigi talle pakuti Eestis tööd ühe Rootsi firma esinduses. Temast võiksin ma väga pikalt rääkida, kuna selle aja jooksul, tundi vist päris täis ei saanud, mis me jutustasime sain temast väga palju teada, tegemist on ühe tõeliselt toreda ja iseärase kutiga.
Tagasi laevale minnes kõndisime mööda grupist Eesti jalkapoistest, kes pidid meiega samale laevale tulema. Nendest sai tagasisõidul läbiv teema.
Kõigepealt laevale jõudes kogunesime konverentsisaali, et rääkida oma "Hea eeskuju" lugu ja muud tarka teha ;). Milliseid hämmastavaid inimesi ikka Eestis on, mul on au, et sain nendega terve nädalavahetuse veeta :).
Tegime ka ühe grupipildi enne, kui jätkasime õhtuste tegevustega. Kõik kruiisil olnud "Head eeskujud" ja "Lahe Koolipäev" meeskonnaliikmed mahtusid pildile ära. Aga need, kes treppi kasutada tahtsid pidid lihtsalt ootama :D.
Peale grupipildi tehti väga palju
selfie'sid ja klõpsutati niisama, aga neid pilte ma siia panema ei hakka ;)
Õhtul jätkasime eelmise öö tantsupeoga. Eelnevalt esines mustkunstnik, aga temale me väga palju tähelepanu ei pööranud, ajasime omavahel juttu. Robbie Williams esines jälle. Seekord oli tantsuplats nii tühi, et ta jalutas lauldes keset meie tantsuringi ja me tegime ka temaga pilti.
Hüppasime veel korra karaokebaari. Meil oli kindel plaan laulda Pootsmani "Tormi", aga seda ei olnud valikus. Lõpuks ei saanud me midagi laulda, sest jõudsime jälle nii hilja, et uusi esinejaid ei võetud. Aga me jäime teisi kuulama. Taaskord esines see imelise häälega Ameeriklane, kes eelmisel õhtulgi. Seekord laulis ta ühe neiuga duetti
"Someone like you"'d.
Läksime tagasi oma kajutitesse, kuid magama keegi veel minna ei tahtnud. Öösel oli mingi grupp meie omadest käinud mööda laeva küpsiseid ja väikseid pabereid lühikeste sõnumitega jagamas. Paberitel oli erinevaid asju: "Kas sul on kaarti? Olen eksinud su silmadesse.", "Lähme hüppame kaugust" ja muid geniaalsuseid.
Ja nii jõudis kätte viimase päeva hommik.
Jõudsime tagasi Eestisse, esimene pilt mida me Tallinnast nägime oli lumetorm. Läksime väikse grupiga sööma Kohvik Inspiratsiooni, mida mainisin samuti novembri postituses. Ma armastan selle kohviku õhkkonda, nii rahulik, hubane ja
wait for it.... inspireeriv ;). Mitte ainult parim vegan restoran, vaid üleüldiselt parim restoran, kus aeg maha võtta ja lihtsalt olemist nautida. Ka toit on võrratu - tol hommikul sõime taimset burgerit.
Sealt edasi jätkus minu igav tee Tartusse ja igapäevaelu järgmisel hommikul.
Pühendusega kõikidele headele eeskujudele.
