Lukustatud ukse seiklused

Tahtsin alguses pealkirjaks panna "Suletud uste taga", aga jõudsin järeldusele, et see on kohutav nimi ja kohutav saade :)

Väike kogumik lugudest, mis on toimunud ühe kindla ukse pärast. Olgu siis inimesed lukustatud sisse, või välja. Mainin, igaks juhuks, et elan esimesel korrusel.

1) Sisse lukustatud
Meie korteriust ei saa avada võtmega seespoolt. Seega, kui keegi on ukse lukku keeranud, siis seest välja ei saa. Päris mitmel korral on juhtunud, et keegi lahkub kodust varem ja lukustab teise korterisse. Mul on endalgi mitu koolipäeva vahele jäänud, kuna ma ei pääse uksest välja. Muidugi korterist on ka teisi väljapääsuvõimalusi.
Nimelt, olen ma oma aknast välja hüpanud vähemalt kolm korda, kuna ma ei saanud väljumiseks ust kasutada.

Ühel korral, olin siis alles algklassis, tahtsin sõpradega kokku saada, aga uksest ei saanud välja.... Olukord lahenes lihtsalt: põgenesin akna kaudu :)
Teisel korral, põhikoolis, jäin koolist koju, aga tahtsin minna pärast välja. Ukse pani ema hommikul lukku, aga ega see mind takistanud. Muidugi, just siis, kui hakkasin välja hüppama, tuli tuttav nurga tagant. Panin akna kinni ja lootsin, et ta mind ei näinud. Pärast hüppasin aknast välja, aga tol korral oli mul piisavalt viisakust, et minna veel tuppa ja aken uuesti sulgeda.
Kolmandal korral oli vend minu ja ema koju lukustanud. Minul polnud vaja kuhugi minna, aga ema pidi tööle jõudma, äratas mu hommikul üles, et aknast välja hüppaksin ja ukse avaksin. Tegingi seda, oma pidžaamades, sest miks mitte?

Ühel korral jäin mina koju, aga sõbrad pidid külla tulema. See võis ka algklassis olla. Tulid mulle uksetaha, aga nemad ei saanud sisse ja mina ei saanud välja. Mul polnud oma võtmeid ka mingil põhjusel, et neil lasta uks väljast avada. Tegime sellise sneaky plaani: ma sidusin tabureti külge nööri, andsin neile aknast tabureti, nad ronisid selle abil aknast sisse ja nööriga tõmbasime tabureti uuesti sisse. Problem solved!

2) Välja lukustatud
Seda, mitu korda ma olen trepikojas ukse taga oodanud, sest jätsin võtmed koju, ma kokku lugeda ei viitsi. Kuigi ka nii on päris palju nalja saanud: naabrid kutsusid väikse tüdruku, kes ukse taga külmetas ja ema ootas, sisse teed jooma. Päris põnevaid jutuajamisi oli nendega.
Ma ise leian ikka tegevust, kui välja lukustatult leian end, aga paar toredat lugu oleks jagada.

Suvel, ühel ööl oli mul ~8 inimest ööseks külas ja mingil hetkel me lagunesime kahte gruppi. Üks grupp kadus ära, meie, oma grupiga, kõndisime hiljem Annelinnast Supilinna. Kesköö paiku lahkusime vist?
Teisest grupist üks sõbranna tahtis meie juurde tagasi tulla, aga minu juurde jõudes leidis eest tühja korteri, uks oli lukus, ainult aken oli lahti (Võib aimata, kuhu see viib). Telefoni oli ta sisse jätnud. Mul vist polnud telefoni kaasaski. Ka esimese grupi inimesed olid teadmata kadunud.
Ega ei jäänud muud üle, tuli aknast sisse ronida. Kuigi mu aknast on sisse roninud inimesed varem ka, siis tavaliselt on seda teinud pikad, tugevad poisid, sel korral oli tegemist ühe üsna lühikest kasvu neiuga. Verevalumitega lõpuks sisse saanud, helistas kellelegi meist, kellel oli telefon. Liikusime tagasi ja happy end.

Noh, minu korteriuksega on selline lugu, et mul pole ukselinki. Miks seda pole - see on juba lugu järgmiseks korraks. Igastahes, kui uks kinni vajub, ei saa seda väljastpoolt avada, kui just võtit pole.
Ja olles geniaalne, nagu ma olen, läksin välisust avama, sest inimesed ei saanud sisse, aga korteriukse võtit ei võtnud. Milleks seda vaja, ma lähen ju ainult korraks uksest välja? Aga uks vajus otse mu nina ees kinni. Nii me siis istusime kolmekesi mu trepikojas, üritasime igatmoodi seda ust avada. Lõpuks läks üks sõpradest näpitsaid laenama ja nende näpitsatega saime lingi murdunud kohast kinni ja  ukse avada.

Aga ega ma sellest siis õppinud. Teisel korral pidime teatrisse minema sõbrannaga. Ma läksin ust avama, aga korteriuks vajus jälle kinni. Nüüd me teadsime, kuidas sisse saada ja hakkasime igalt poolt näpitsaid otsima. Note: mina olin kleidiga ja paljalu, mul polnud telefoni ja trepikojast välja ma ka ei kippunud. Käisime mul terve trepikoja läbi, iga ukse taga küsisime näpitsaid. Lõpuks saime ühe naabrimehe käest peitli ja ümara viili. Nendega suutsime ukse lahti kangutada (Pole siiamaani talle selle eest šokolaadi viinud :P ).
Sellest päevast peale hoidsin ma näpitsaid elektrikapis, et ust avada kui tarvis, aga mingil hetkel võttis vend nad sealt ära. Nüüd loodan ainult iseendale, ja et ma ikka võtmed kaasa võtan. :)

Selleks, et unistused täituksid, peab midagi kõigepealt metsa minema.

Ja minnes tagasi eelmisest väikesest kõrvalepõikest oma tavalise stiili juurde, teen väikese lühikokkuvõtte neljast väga toredast, aga väsitavast päevast.

Neljapäev - "Lahe koolipäev" konverents Tallinnas
Backstory: "Lahe koolipäev" konverentsi raames valitakse igal aastal "Hea eeskuju" 16 parimat ja nende seast veel üks võitja. Kaks aastat tagasi, kui esimest korda konverentsil osalesin, siis see poiss, kes võitis, Makar Timofejev (võite otsida, äkki leiate tema kohta tehtud uudise), tegi midagi nii võimsat, et ma mõtlesin, et ma ei suudaks kunagi midagi sellist teha. Ta oli minule tõesti eeskujuks ja ma seadsin endale seal eesmärgiks, et ühel aastal seisan ka mina sel laval :)
 Ma võiks lugema jäädagi, mis järgneva kahe aasta jooksul on metsa läinud, aga lõpuks seisin ma ikkagi seal laval, 16 parima sekka valituna, kuigi laval oli meid vaid 13 :D

 Ja fun fact: võitjad (sel aastal oli neid kaks, kuna nad esitati koos) olid mu tuttavad. Pisar tuli silma, neid seal vaadates :') .
Muidugi ka kõik muu konverentsil oli imeline, sain vanu tuttavaid näha ja esinejad olid hästi valitud. Eriti Mart Müürissepp, aga tema juurde tuleme tagasi ;)
Sellegipoolest, kõige huvitavamad hetked toimusid peale konverentsi lõppu, nimelt minul, neil kahel võitjal ja veel ühel mu sõbrannal õnnestus Tartu rongist maha jääda. Kui midagi lugeda metsa minemise alla, siis see kuulub sinna kohe kindlasti. Me tegime Tallinna vanalinnale ringi peale, kuna suutsime ennast valele grupile sappa haakida, kui me lõpuks trammi ja ühe sõbraliku kohaliku abiga Balti jaama jõudsime, saime vaadata Tartu rongi lahkumas. Ajastus missugune. Me polnud ainsad, kes rongist maha jäid, kuid nemad leidsid teise võimaluse koju saada. Järgmise rongini oli umbes kaks tundi aega, aga meid kutsuti Kohvik Inspiratsiooni soojenema ja aega veetma.
 Toomas on mind varem sinna kohvikusse kutsunud, kuid kuna ma ei ela Tallinnas, pole saanud minna, juba pikemat aega on see olnud üks mu suurtest soovidest.
 Juhuslikult ka see sõbralik kohalik teadis Toomast ning palus teda tervitada, kuid me ei sattunudki Toomasega kokku seal olles. Rong jõudis enne kui nemad :)

Niiiii hea!

 Kohvikus istudes uurisime, mida head meile anti. Auhinnakotis oli päris palju huvitavaid asju, kuid olles see tea lover, kes ma olen, oli minu jaoks kõige ilusam asi üldse Greenfieldi teekollektsioon :D

 Ja kui me seal olime istunud umbes pool tundi, astus uksest sisse ei keegi muu, kui Mart Müürissepp. Olime just paar tundi tagasi hääled ära karjunud, kui ta laval oli, nüüd istusime vaikselt omavahel juttu ajades temast vaid paari laua kaugusel. Enne lahkumist käisime veel korra juttu ajamas ja autogrammi küsimas. Saime lisaks ka paar selfie't ja kalli :D. Ta on ikka üks ülitore inimene, isegi autogrammi kirjutab nii, et ajab itsitama ;)

Reede - pühapäev - EÕEL 33 ühiskoosolek

Koosolek oli "Hunger games" teemaline. Sattusime Elisega tuppa "District 6", hea on, et sattusime :D. Toas olid meil paar tuttavat, aga enamus siiski täiesti võõrad. Jututeemad olid meil ilusad, igaks juhuks jätan need mainimata ;)

Väga väsitavad, aga lõbusad kolm päeva olid need :)
#MoominHardbass #HangingTree #Hello #Tsirkus jne ;)

Need neli päeva olin elu laksu all, nüüd deal'in kõrvalnähtustega, ehk siis olen haige ja kõnnin ringi täiesti zombiena :D
Shoutout District 6'le, kes on ka peaaegu kõik haiged :)

...Ja ma saan vabamalt hingata

Esmaspäev
nagu see päev
liiga tore oleks.
Uudised
halvad ja ootamatud
või siiski
etteaimatavad?
Lõpetan kõne
väriseva häälega
värisevate kätega.
Hingata on raske.

Kodus
kannatamatult
loen kirja kapil.
Ootan
toetavat sõpra
mingitki vastust sinult.
Korter segi pööratud
justkui keegi oleks
otsinud midagi...
Otsiski ju.
Minagi otsin
võimalust korrakski
muule mõelda.

Su sõpradelt
kuulen uudiseid.
Nad teavad rohkem.
Aga keegi ei tea
kuidas läheb
sinul?
Hädas oled
see on kindel.

Magasin sügavalt
unes nägin sind.
Ei mingeid uudiseid.
Teadmatuses
sammun kooli.
Sain korraks mõtted mujale,
see on hea.
Ruttan kohtuma
sõbraga, kes
ei tea veel midagi.
Ta aimab
ja aimab õigesti.

Liigun
järgmisesse kohta
kus need
kes teavad
võltsnaeratusega
vestlusest osa võtavad
et säästa neid
kes ei tea.
Lõbus oli
kuid siis
pidin liikuma tagasi
tühja koju
kus keegi mind ei ootanud.

Magasin rahutult
ärksin korduvalt
unes nägin sind.
Jäin koju
ootama.
Hingata on raske.
Kuid siis
oodatud ja teretulnud
astud uksest sisse
naeratusega.
Ütled
et kõik on korras
praeguseks.

...Ja ma saan vabamalt hingata.


Pühendusega
terroristile,
kellest hoolin ikka kuradima palju
ja K'le,
kellelt laenasin luulevormi.

It's 3 Am

It's 3 Am, but I just can't sleep,
under blankets and pillows, buried so deep.
I search the room for nonexistent light
and now I know that I need to fight.

The problem is, I don't know what or who,
whether I want it or not, I'm thinking of you.
I'm wrapped in tight, but I'm still so cold,
I want to forget the secrets I hold.

I look into the darkness, my eyes close on their own,
despite the distance I don't feel alone.
The lights in the club, the music, your hands on my hips,
it's 3 Am, but still, there's a smile on my lips.
Dec. 2013

Uus kool, uus mina

Nüüdseks olen kaks kuud käinud uues koolis, on väga palju asju, mis erinevad minu vanast koolist. Siin on nimekiri asjadest, mis mind uues koolis on üllatanud ning mis on siin teisiti.

* Mind pole kutsutud vahetunnis vetsu kanepit tõmbama.
* Kui kohtan klassikaaslast tänaval, siis me ei teeskle, et ei tunne teineteist.
* Vestlusteemasid on märgatavalt rohkem kui LoL, CS:GO ja eilne mällar (kuigi ka need teemad ei ole välistatud)
* Koolikaaslaste tagumiku kommenteerimine ei kuulu õpilaste hobide hulka.
* Õpetajate tagumiku kommenteerimine ei kuulu õpilaste hobide hulka.
* Õpilaste tagumiku kommenteerimine ei kuulu õpetajate hobide hulka.
* Keegi pole üritanud mind orjaks müüa (Looking at you, Andi)
* "Flip the table" on ainult väljend. (Meeldejäävad bioloogiatunnid, still looking at you, Andi)
* Kool on enamat, kui lihtsalt koht, kuhu tulen magama ja joonistama, samal ajal, kui keegi klassi ees midagi seletada üritab.
* Ma ei alusta koolipäeva, üritades välja mõelda, mis oleks aktsepteeritav põhjus puudumiseks.
* Õpilased ei harrasta koolist põgenemist vetsuaknast välja hüpates. (Võibolla on sellel mingi seos faktiga, et kooli vetsudes pole aknaid?)
Vetsudest rääkides:
* Vetsu kasutuste hulka ei kuulu enda sinna lukustamine, et hinnete pärast nutta.
* Keegi ei roni kappi, et tunde üle lasta (Narnia ftw!)
* Õpetajatele ei tehta (näost näkku) ähvardusi.
* Ma pole ühegi sinise silma, ega verise nina tekkimisel tunnistajaks olnud.
* Külmrelvad jäetakse üldiselt koju.
* Tunni ajal pole mu klassikaaslased üksteisele nuga andnud (See oli õnnetus, vist?)
* Kooli ajaloost rääkides pole tipphetkeks see, kuidas üks tüüp pea ees neljanda korruse aknast välja hüppas ning ellu jäi.
* Mu klassikaaslastel on ka teisi elueesmärke peale "get laid, get paid"
(See nimekiri ei ole täielik)
Vot, mis juhtub, kui kool asub Annelinna äärealas :D.

Vaheaeg vol. 2: Briti kutid

Esmaspäev algas Murdepunkti kohtumisega. Tegime pizzat, rääkisime emotsioonidest, arutasime milline on hea sõber.... Nendest teemadest võiks küll lõputult rääkida :)

Ebaõnnestunud trust fall

You're doing it wrong

Teisipäeval käisin Lille Majas MoKo ruumis seina värvimas. Või täpsemalt, ühe akna taga asuvale seinale oma varasemat ideed ümber tegemas. Originaal oli mõeldud "Minusein 2015" võistlusele saatmiseks, aga veidi ümber tehtult sobib sellele seinale suurepäraselt ;)

Kavandi originaal

Kolmapäeval oli Anne Noortekeskuses avatud uste päev. Meie pidime näiteringiga tegema veidi improt ja tutvustama oma tegevusi noortele. Kutsusin paar sõpra ka vaatama. Noortekas oli päris korralikult huvilisi, aga näiteringi inimestest ilmus peale minu kohale ainult üks inimene. Noh, noored läksid siis teiste huviringidega tutvuma ja mina oma sõpradega mängisin Monopoli. Raha seal enam väga alles polnud, seega mängisime Monopoli Eesti versiooni: iga ringiga järjest vaesemaks. Pidime kõik summad 10'ga jagama, et mängimine võimalik oleks :D
Noortekast liikusime edasi, et veel ühe inimesega kokku saada. Sealt sai alguse üks väga seiklusrikas nädalalõpp ;). Ehk siis, seisime kolmekesi mänguväljakul (nagu eelmises postituses sai öeldud: kõik saab alguse mänguväljakult). Meie juurde tulid kaks briti kutti. Küsisid, kas täna midagi huvitavat toimub ja mida üleüldiselt saab Tartus teha? Jäime nendega juttu ajama, vahepeal ühinesid meiega veel mõned tuttavad ja me liikusime edasi. Lõpuks läksime Kivisse, et soojas istuda, mõni tellis midagi juua ka. Meiega vahepeal ühinenud tuttavad liikusid edasi ja meie, originaalse trio'ga, jäime briti kuttidega Kivisse... Seni kuni üks briti kuttidest sinna diivanile oksendas. Meil hakkas lahkumisega üsna kiire, talutasime tolle briti kuti ka endaga kaasa ja saatsime poisid hotelli ära.
Poistest niipalju: üks neist, Will, on Inglismaa paremuselt teine rallisõitja ja käib üsna tihti Tartus. Omal alal päris kõva tegija, saime ta autot ka näha :P. Ta oli Tartus ka 25. sept, ehk minu retsi ajal, nagu välja tuli ja ta mäletas neid viies värvis Trefneriste, kes Raekoja platsil laulsid :D.
Teine, Luke, on lihtsalt Willi sõber, kes seekord temaga kaasa tuli. Luke oli esimest ja tõenäoliselt viimast korda Eestis, niiet mul on hea meel, et sain temaga kohtuda ^.^.

Neljapäev algas rahulikult. Käisime Hansa koolis näiteringiga, et tutvustada noorteka tegevusi kogukonnapäeval või mis iganes seal toimus. Kui eelmisel päeval polnud näiteringi kohal, siis sel korral ei ilmunud vaatajaid eriti kohale. Need vähesed, kes tulid, me suunasime teise töötuppa ja läksime ise ära.

Vähemalt meil endal oli lõbus

Aga sealt edasi liikusime projektimeeskonnaga koosolekule, mis toimus ei kusagil mujal kui Mcdonald'sis. Kuigi üks liige oli puudu, saime suure töö tehtud. 70 ja kolm nulli lõppu!

Koosolekult edasi jälle ühe inimesega kohtuma (Kuigi mind eelnevalt ähvardati labidaga lüüa, kui seda teen xD ). Briti kutid läksid Suure Papa peole, aga enamus meie seltskonnast polnud 16 täis, seega meie liikusime lihtsalt linnas ringi. Sellest ma täpsemalt ei räägi, see, mis toimus Annelinnas, jääb Annelinna. Küll aga leidsin ma, et ma tahaks lihtsalt istuda kamina ees, juua kakaod ja lugeda raamatut. Sellest ma rääkisin nii palju, et teistel oli üsna ruttu kopp ees minu unistamisest xD.

Reede hommikul läksin ma kakaod ostma, sest miks mitte? Veetsin enamuse päevast kakaod juues ja raamatut lugedes, sealt ka üks imeline tsitaat:

"Loodus ja loodusseadused olid peidus öös pimedas,
Jumal ütles: "Saagu Newton!" ja kõik läks heledaks"
"Nature and nature's laws lay hid in the night.
God said "Let Newton be!" and all was light!"

-Alexander Pope

Ainult kamin oli veel puudu.
Siis tuli mulle külla sõbranna, kellega polnud ammu kohtunud. Nagu me ise ütlesime, rääkisime "vananaiste juttu". Rääkisime sellest, kui me veel noored olime ja mida need tänapäeva noored ikka korraldavad :D. Suutsime ka paari asja ennustada, aga see jääb teiseks korraks ;).

 Kui olime temaga hüvasti jätnud, vahetasin oma dressid kleidi vastu ja sain järgmise sõbrannaga kokku. Läksime Sadamateatrisse vaatama etendust "Head tüdrukud lähevad taevasse". Etendus oli suurepärane ja seltskond oli veel suurepärasem :) "Sina sõidad ja ei mölise, mees!"

 Kodust vahepeal läbi käia ei jõudnud, liikusin linna, sain järgmiste inimestega kokku. Enne, kui tähele panin, oli meid paras grupp koos ja ka briti kutid ühinesid meiega. Jalutasime ringi, kohtusime paljude tuttavatega, tutvustasime briti kuttidele Tartut ja Tartu inimesi. 

Järjekorras: Lisett, Luke, Kevin, Will ja mina. Pildistas Elis

Vahepeal saime kokku veel ühe tuttavaga, et talle briti kutte tutvustada. Temaga juttu ajades lahkusid kaks meie grupist, meie aga lihtsalt naersime Vabadussilla keskel, nagu meil poleks kuhugi kiiret. Ainult vihmavarju läksime korraks. Üsna varsti pidi temagi koju minema, aga meie liikusime linnas ringi, ilma otseste eesmärkideta. Mingi hetk istusime Armastuses. Päris pikalt istusime seal, enamus meist olid koju läinud, üks inimene vahepeal veel ühinenud, aga tugevamad pidasid vastu ja me ajasime juttu, laulsime. Tellisime paar soovilugu ja tantsisime.

Luke'i telefoniga salaja tehtud selfie

Sealt liikusime edasi Genialistide klubisse. Tantsisime ja lihtsalt nautisime õhtut. Tutvusime paari uue inimesega, kes meid peale Geni sulgemist Zavoodi juhatasid.

Viimased "ellujääjad" Zavoodis

(Disclaimer: Ma ei promote'i alaealiste alkoholi tarvitamist, või üleüldse alkoholi tarvitamist. Meie seltskonnas oli täisealisi, kuid enamus meist olid siiski kained :) )

Zavoodis lagunes meie grupp kaheks, osa oli Luke'ga, osa Williga. See, mis toimus Williga, jääb mainimata ;). Meie Luke'ga leidsime vahepeal veel inimesi Zavoodis (nägin oma sugulast ka seal) ja liikusime Emajõe äärde jalutama. Tutvustasime talle sealseid kujusid ja õpetasime natuke eesti keelt. Jalutasime, käisime veel korra Zavoodis, meie Genis leitud tuttavad olid lahkunud ja me ise liikusime poiste hotelli juurde, kus saime teise grupiga kokku. Seal lõppes minu jaoks õhtu, liikusime Lisettiga koju. Nagu hiljem kuulsin, siis teiste jaoks õhtu jätkus, aga mina ei ole see inimene, kes edsisest rääkida võiks xD.

Laupäeva hommikul oli mul bändiproov. Viiest liikmest kohal oli kaks. Mulle nii meeldib, kui inimesed kohale ei ilmu :), vaheajal juhtus seda päris palju.
Aga see eest oli meil kolm külalist. Bändiproovi tehtud ei saanud, aga füüsikat sai päris korralikult ;)
Saatsime Kevinikenekese bussi peale (ma olen üsna kindel, et saan varsti labidaga xD) ja läksime sööma. Õhtul saime naistega minu pool kokku, ajasime veel "vananaiste jutte", tähistasime vaheaja lõppu (ja veel paari asja ;) ). Väike meik ja kõik nägid nii fancy'd välja, et algas poolsundviisiline fotoshoot:

Briti poisid kutsusid meid välja, niiet liikusime linna, saime kokku nendega ja veel paari sõbraga. Läksime Fastersisse, sest poistel oli kõht tühi :D. Seal mängiti päris häid lugusid, seega me lihtsalt laulsime kaasa. Kui ikka kaheksa inimest laulavad Ed Sheeran - I see fire (ja mõned veel briti aktsendiga) siis see on päris võimas tunne ^.^. Liikusime Geni, kus kohtusime paari tuttavaga. Meid visati sealt välja, kuna neil olid oma joogid kaasas. Läksime Supilinna külakiige juurde, lihtsalt selleks, et kuskile jalutada. Külakiige juures jäime ka pikemalt peatuma, lihtsalt laulsime ja tegime erinevaid Vine'i reference'e. Päris täpselt ei mäletagi, mis kõik juhtus, aga lõbus oli, see on peamine. Liikusime jälle Zavoodi, et sooja saada. Kaks kutti lahkusid Zavoodi juures, teised liikusid sisse. Tutvusime veel paari inimesega, kes meie seltskonnaga ühinesid. Kohtusime jälle eelmisel päeval Genis kohtutud inimesega. Tema, mina ja Luke tantsisime seal paari võõraga, mõned ajasid väljas juttu, mõned istusid ja ajasid juttu... Meid oli liiga palju, et ma täpselt mäletaks, kes kus oli. Ükshaaval hakkasid inimesed lahkuma (enamus neist minu juurde, kuna pidime öö minu pool veetma. Lihtsalt ma ise polnud kodus xD). Will ja Lisett läksid värsket õhku hingama, mina, Luke ja kaks Zavoodis leitud inimest jäime veel sinna. Päris pikaks jäime sinna juttu ajama, Lõpuks veensin Luke'i lahkuma, kell oli palju ja ta pidi hommikul bussi peale jõudma. Teised kutid lubasid talle järgi tulla ja ta ära röövida, kui ta tagasi Eestisse ei tule :). Luke ise vastas midagi sellist: "You can kidnap me, tie me down and even beat me, I don't care as long as I'm in Estonia.". Hakkasime lõpuks tagasi hotelli liikuma. Väljas oli nii udune, et me nägime vaid paari meetri kaugusele. Hotelli ees ma kordasin seda, mida teised Zavoodi ees ütlesid ja viimane asi, mida ta ütles oli "See you soon." Ma jätan selle meelde ;).
Pühapäeval magasin ma pool päeva maha, hommikul ainult saatsin briti poistele sõnumi, soovisin ilusat reisi :). Õhtul läksin Genialistide klubisse etendust "5 grammi sisemist rahu" vaatama. Väga hästi mängitud, suur aplaus Silver Kaljulale. Veidi veel olime tüdrukutega peale etendust Genis, meenutasime eelnevaid õhtuid, siis liikusime koju tulevaks nädalaks valmistuma.

....And then, everything was back to normal.....