Lukustatud ukse seiklused

Tahtsin alguses pealkirjaks panna "Suletud uste taga", aga jõudsin järeldusele, et see on kohutav nimi ja kohutav saade :)

Väike kogumik lugudest, mis on toimunud ühe kindla ukse pärast. Olgu siis inimesed lukustatud sisse, või välja. Mainin, igaks juhuks, et elan esimesel korrusel.

1) Sisse lukustatud
Meie korteriust ei saa avada võtmega seespoolt. Seega, kui keegi on ukse lukku keeranud, siis seest välja ei saa. Päris mitmel korral on juhtunud, et keegi lahkub kodust varem ja lukustab teise korterisse. Mul on endalgi mitu koolipäeva vahele jäänud, kuna ma ei pääse uksest välja. Muidugi korterist on ka teisi väljapääsuvõimalusi.
Nimelt, olen ma oma aknast välja hüpanud vähemalt kolm korda, kuna ma ei saanud väljumiseks ust kasutada.

Ühel korral, olin siis alles algklassis, tahtsin sõpradega kokku saada, aga uksest ei saanud välja.... Olukord lahenes lihtsalt: põgenesin akna kaudu :)
Teisel korral, põhikoolis, jäin koolist koju, aga tahtsin minna pärast välja. Ukse pani ema hommikul lukku, aga ega see mind takistanud. Muidugi, just siis, kui hakkasin välja hüppama, tuli tuttav nurga tagant. Panin akna kinni ja lootsin, et ta mind ei näinud. Pärast hüppasin aknast välja, aga tol korral oli mul piisavalt viisakust, et minna veel tuppa ja aken uuesti sulgeda.
Kolmandal korral oli vend minu ja ema koju lukustanud. Minul polnud vaja kuhugi minna, aga ema pidi tööle jõudma, äratas mu hommikul üles, et aknast välja hüppaksin ja ukse avaksin. Tegingi seda, oma pidžaamades, sest miks mitte?

Ühel korral jäin mina koju, aga sõbrad pidid külla tulema. See võis ka algklassis olla. Tulid mulle uksetaha, aga nemad ei saanud sisse ja mina ei saanud välja. Mul polnud oma võtmeid ka mingil põhjusel, et neil lasta uks väljast avada. Tegime sellise sneaky plaani: ma sidusin tabureti külge nööri, andsin neile aknast tabureti, nad ronisid selle abil aknast sisse ja nööriga tõmbasime tabureti uuesti sisse. Problem solved!

2) Välja lukustatud
Seda, mitu korda ma olen trepikojas ukse taga oodanud, sest jätsin võtmed koju, ma kokku lugeda ei viitsi. Kuigi ka nii on päris palju nalja saanud: naabrid kutsusid väikse tüdruku, kes ukse taga külmetas ja ema ootas, sisse teed jooma. Päris põnevaid jutuajamisi oli nendega.
Ma ise leian ikka tegevust, kui välja lukustatult leian end, aga paar toredat lugu oleks jagada.

Suvel, ühel ööl oli mul ~8 inimest ööseks külas ja mingil hetkel me lagunesime kahte gruppi. Üks grupp kadus ära, meie, oma grupiga, kõndisime hiljem Annelinnast Supilinna. Kesköö paiku lahkusime vist?
Teisest grupist üks sõbranna tahtis meie juurde tagasi tulla, aga minu juurde jõudes leidis eest tühja korteri, uks oli lukus, ainult aken oli lahti (Võib aimata, kuhu see viib). Telefoni oli ta sisse jätnud. Mul vist polnud telefoni kaasaski. Ka esimese grupi inimesed olid teadmata kadunud.
Ega ei jäänud muud üle, tuli aknast sisse ronida. Kuigi mu aknast on sisse roninud inimesed varem ka, siis tavaliselt on seda teinud pikad, tugevad poisid, sel korral oli tegemist ühe üsna lühikest kasvu neiuga. Verevalumitega lõpuks sisse saanud, helistas kellelegi meist, kellel oli telefon. Liikusime tagasi ja happy end.

Noh, minu korteriuksega on selline lugu, et mul pole ukselinki. Miks seda pole - see on juba lugu järgmiseks korraks. Igastahes, kui uks kinni vajub, ei saa seda väljastpoolt avada, kui just võtit pole.
Ja olles geniaalne, nagu ma olen, läksin välisust avama, sest inimesed ei saanud sisse, aga korteriukse võtit ei võtnud. Milleks seda vaja, ma lähen ju ainult korraks uksest välja? Aga uks vajus otse mu nina ees kinni. Nii me siis istusime kolmekesi mu trepikojas, üritasime igatmoodi seda ust avada. Lõpuks läks üks sõpradest näpitsaid laenama ja nende näpitsatega saime lingi murdunud kohast kinni ja  ukse avada.

Aga ega ma sellest siis õppinud. Teisel korral pidime teatrisse minema sõbrannaga. Ma läksin ust avama, aga korteriuks vajus jälle kinni. Nüüd me teadsime, kuidas sisse saada ja hakkasime igalt poolt näpitsaid otsima. Note: mina olin kleidiga ja paljalu, mul polnud telefoni ja trepikojast välja ma ka ei kippunud. Käisime mul terve trepikoja läbi, iga ukse taga küsisime näpitsaid. Lõpuks saime ühe naabrimehe käest peitli ja ümara viili. Nendega suutsime ukse lahti kangutada (Pole siiamaani talle selle eest šokolaadi viinud :P ).
Sellest päevast peale hoidsin ma näpitsaid elektrikapis, et ust avada kui tarvis, aga mingil hetkel võttis vend nad sealt ära. Nüüd loodan ainult iseendale, ja et ma ikka võtmed kaasa võtan. :)